ideal black tbilisi'21

Okapi Galeriist alguse saanud projekt armastab musta ja vallutab maailma

Kuni 16. detsembrini on galeriis Gamrekeli Modern (GAMO) Tbilisis, Georgias avatud rahvusvaheline näituseprojekt „Ideal Black“, mis toob kokku väga erineva päritolu ja kultuuritaustaga kunstnikud ning ühendab tervikuks nende ideed ja väljendusviisid. Projekt on organiseeritud Caravansaraï kunstilise vahetusprogrammi (Tallinn-Pariis-Tbilisi) raames ning sai alguse esimese näitusega Okapi Galeriis 2018. aastal, reisis edasi Pariisi ja järgmisel aastal projekt oli esitatud Foto Tallinna kaasaegse kunsti messil.

Tänaseks on projekt kasvanud suuremaks, nüüd on kaasatud mitmed välismaal, sealhulgas Eestis ja Prantsusmaal resideeruvad kunstnikud. Covid-pandeemia piirangutest tingitud pika ooteaja järel on jõudnud kätte aeg näituseks ka Georgias, Ideal Black projekti algatajate kodumaal. Pärast Tbilisis ekspositsiooni lõppu suundub projekt edasi Kutaisi, Georgia suuruselt teise linna, ning areneb seejärel iga-aastaseks kaasaegse kunsti festivaliks "Caravan Art Forum", mis omakorda kaasab uusi kunstnikke ja sidemeid rahvusvahelise kunstivahetuse pinnal. Projekti on toetanud nii Georgia kui Eesti kultuuriministeeriumid.

Eesti autoritest on seekord esindatud viis nime. Temuri Khvingija koos Rait Siska ja Risto Taliga (M_M_M_M Projekt) keskenduvad arhitektuursetes tänavafotodes urbanistlikule ruumile ja modernsetele objektidele otsides erilisi elemente ja geomeetrilisi mustreid, kombineerides erinevaid žanre ja materjale, nagu näiteks alumiinium, ning eksperimenteerides uute tehnikate ja tehnoloogiatega luues miskit erakordset ja ainulaadset. Birgit Pählapuu installatiivne töö tegeleb provokatsiooni ja mässu teemadega, mida ta illustreerib unest ärganud tüütu kärbse kujundiga esitades küsimuse, kas saaksime tema hävitamise asemel ehk rahulikult kooseksisteerida? Regina Mareta Soonsein mängib oma suureformaadilises graafikas figuratiivse ja orgaanilise motiivistikuga, selle painduvusega ja vastupanuga, universaalsete koodide ja optilise illusiooniga.

Ülejäänud viis osalejat pärinevad Georgiast ja Prantsusmaalt. Zura Arabidze (Georgia) projekti aluseks on kiirte kõverdumise ehk refraktsiooni fenomen, kus fotograafilised arhitektuurielemendid transformeeruvad fantastilisteks vormideks, just nagu väikesed klaasitükid loovad kaleidoskoobis uue geomeetrilise reaalsuse, nii et objektide algne tähendus kaob, korteri- või kontorihoonetest ja ajaloolistest monumentidest saavad osakesed autori visioonis esteetilises kontekstis. Shalva Khakhanashvili (Georgia-Prantsusmaa) mängib kontrastide ja geomeetriaga luues dialoog Pariisi ja Tbilisi vahel, tema fotode näol on tegu justkui urbanistliku arheoloogiaga, mille allikad on omavahel segamini aetud ja mille dešifreerimine on jäetud vabaks, vaataja poolt tehtavaks tööks.

Karim Borjas (Prantsusmaa) integreerib omavahel keha ja territooriumi viisil, mis sarnaneb tänapäeva killustatud maailmaga, fotograafilised väljalõiked vihjavad ajaarvestamise erinevatele süsteemidele. Annette Turrillo (Prantsusmaa) keskendub naiseks olemise ja naiselikkuse teemale, tema installatsioonis on segatud tunded, mälestused ja käesoleva hetke paigalseis sümboolse vaikuseluule atmosfääris. Aliska Lahusen (Poola-Prantsusmaa) kasutab oma töös pliilehti, mis muutuvad pärast hapetega töötlemist, poleerimist ja värvimist tundlikuks ja haavatavaks hoolimata oma külmast ja tuhmist välimusest.

Autoreid ühendab eelkõige nende minimalistlik lähenemine vormile ja julgus eksperimenteerida erinevate trendide, kontseptsioonide ja materjalidega. Sisuliseks pidepunktiks on arhitektuuridetailid ja -muundumised, inimese loodud objektid moondunud reaalsuses. Mööda ei saa ka vaadata autorite armastusest musta värvi vastu, mis iseloomustab nii nende loomingut kui iseloomu ning viitab ühevärvilisele maailmakäsitlusele. Näituse idee tõstatab küsimuse globaalsetest teemadest nagu rahvuslik identiteet ja kultuuriline kuuluvus – kas autorite loomingu ühine alusosa on seletatav erinevate rahvuste kokkukuuluvustundega või on tegu üleüldiste ajastule omaste ideedega, mis ringlevad kuskil õhuruumis? Projekti pealkiri „Ideaalne Must“ omakorda küsib, kas ideaalsus üldse eksisteerib?