Rolling stories – Liikuv piltlugu

Tero Jartti töötas välja esimese digitehnoloogiat kasutava liikuva piltloo 2005. aastal Soome Vaimupuudega Inimeste Liidu jaoks. 
Kunstivormile andis ta nimeks Rolling storyLiikuvaid pildilugusid saab avaldada nii digitehnoloogiat kasutavates arvutites kui ka trükituna.
Lõpptulemuseks on liikuvate ja liikumatute piltide süntees. Töödele saab lisada narratiivseid tasandeid nagu heli,
muusika või tekst ning neid saab hõlpsasti sotsiaalmeedia kanalite kaudu jagada. Lisaks kunstiteostele saab meetodit kasutada mitmekülgselt nii õpetamisel,
teraapia või sotsiaalmeedia instrumendina, aga ka dokumentatsiooni-, esitlus- ja projektitöövahendina.

Teose katkematus ja võimalus liikuda edasi-tagasi muudavad lihtsamaks asjadest ülevaate saamise ning põhjuse ja tagajärje seoste mõistmise.
Juba koopamaalingutest alates on lineaarne loojutustamine juurdunud sügavale inimese viisi tõlgendada ja tajuda maailma.
Fotonäitusel Teised minad & Hit the road käsitleb Tero Jartti inimmõistuse üllatavaid, ent vägagi tuttavaid omadusi, 
ühendades maalikunsti fotograafiaga ja liikumatuid pilte liikuva pildiga. Näitus koosneb kahest erinevast tervikust,
fotoseeriast Teised minad ja liikuvast piltloost Hit the road – a regular love story.
Kunstniku viis käsitleda teemasid inimliku soojuse ja huumoriga annab vaatajale võimaluse samastuda ning tegeleda enesevaatlusega,
sealhulgas tundlike teemadega.

Liikuv piltlugu / Rolling story: Hit the road – a regular lovestory
Pilt 24,72 m x 29 cm
Video pikkus 14 min 28 sek.
Teos on liikuvate ja liikumatute piltide süntees.
 Okapi galeriis saab näha ligi 25 meetri pikkust digifotodest üles ehitatud lugu ning videot.

Sünopsis
Loo kangelane otsib armastust nii kirglikult, et teeb armastuse õppereisi Indiasse.
Obsessiivne peategelane saab õppetunni ja reaalsusse ärgates mõistab, et vaimne võnkumine on jätnud ka füüsilise jälje.


TEISED MINAD

Fotonäituse Teised minad teostes olen toonud vaataja ette minus peituvad teised minad. Need heatahtlikud ergutajad,
läbinägelikud paljastajad või elupidureist tüütused tükivad esile hoiatamata ja palumata, et esineda minuna.
Isegi kui peegelpilt tundub normaalne, on sissevaates pilt teine. Seerias "Teised minad" olen endas peituvad alter egod nähtavaks maalinud.
Nii, nagu ei tunne ma ennast täiuslikuna,  on ebatäiuslikud ka minu teised minad – 
-on nii inimlikkust ja huumorit kui ka traagilisus**Enamasti on need karakterid või küljed minust, mille olemasolu ma parema meelega varjan kui teistele näitan. 
Teised minad on tehtud erinevais stiilides, et toetada igaühe karakterit. 
Pilditöötlusega olen neile ehitanud elukeskkonna, mis ei pruugi sobituda minu omaga, ent mis sobitub minu perioodilise minapildiga emotsionaalsel ja sümboolsel tasandil.

Oma teoseid luues on mul olnud kaks dogmat, mille suhtes olen olnud absoluutne.
1. Ma pean maalima oma tegelased täielikult ise, keegi teine ​​ei tohi kriipsugi tõmmata.
2. Teised minad peavad olema tõelised ja minus peituvad. Ma ei tahtnud end joonistada seepärast, et see oleks lihtne või näeks hea välja (nt sõdurikiivris või politseiniku vormis).
Oma eneseiroonilises ja ausas avameelsuses on teiste minade pildid omamoodi „antiselfid“. Püüdsin luua teoseid, mis oleksid lõbusad ja samastumist võimaldavad, ent sisaldaksid ka sügavamaid tasandeid. Igal minu teisel minal on oma identiteet ja nimi, mis avab karakterit. Lisaks sellele olen kirjutanud igaühe kohta lühikirjelduse, selgitades olukorda ja emotsionaalset seisundit, mil teine mina on minu põhimina kõrvale tõuganud.