“Sisekosmos”
Kaupo Kikkas
Kui Homo sapiens'i asemel oleks Maal domineerivaks liigiks saanud neandertallased või Homo erectus, kas nad oleksid jõudnud oma maailmaga samasuguse absurdi punkti nagu meie praegu? Ma arvan. Eriti kui me usume, et inimloomus ei ole nende tuhandete aastate jooksul palju muutunud. See tõi mind mõttele, et meie omaga paralleelselt on nihkunud aegruum, mida asustavad meiega sarnased, kuid mitte päris samasugused inimesed. Geograafiliselt asuksid nad samas kohas, kus me praegu oleme, kuid ajalisel teljel võiksid nad seista ükskõik kus. Nende füsioloogia ja käitumine näivad tuttavad, kuid me ei saa öelda, et me neid mõistame. See vastuolu tekitab meie vahel lõhe ja aitab avada akna Sisekosmos-e sürrealistlikule maastikule. Maastikule, mille keskkond ühendab unenäolisuse ja realismi ning paigutab inimesed just sellesse geograafilisse punkti, mis oma olemusega on mind kui autorit suuresti määratlenud. Et rõhutada keskkonna tähtsust, sai maastik ilma inimesteta eraldi teemaks "Sisekosmos", mille olen tinglikult nimetanud Päikesepunktideks. vaatamata vastuoludele tunneme ka "Sisekosmos" elanike seas ära meile tuttavad emotsioonid.
Võib-olla on neist kõige paremini äratuntav mure. Mure enda, oma kaaslaste ja keskkonna pärast. Ühel pool on mees, kes embab õrnalt maailma viimast taime; teisel pool on kaunis ürgpaar, kes on põimunud ühtseks skulptuurseks vormiks, nüüdseks puhkab oma kunagises kujuteldavas voodis. See on ka üks väheseid fotosid, millel on tugev side inimeste vahel, samas kui enamikul piltidel võivad nad olla väga üksi, isegi teiste seas. Me ei saa kunagi täpselt teada, mida Orson Welles mõtles oma kuulsa lausega "Me sünnime üksi, me elame üksi, me sureme üksi", millele ta lisas: "Ainult oma armastuse ja sõpruse kaudu saame hetkeks luua illusiooni, et me ei ole üksi". Näitus on valminud koostöös Kultuuripartnerluse SA-ga, mida toetavad Mart Habakuk, Jüri Käo ja Indrek Prants, suur tänu kõigile modellidele ja abilistele!!!
Eksponeeritud teosed on trükitud ja vormistatud Artproof
Soundtrack'i poolt: Sven Sosnitski
Kaupo Kikkas
Kui Homo sapiens'i asemel oleks Maal domineerivaks liigiks saanud neandertallased või Homo erectus, kas nad oleksid jõudnud oma maailmaga samasuguse absurdi punkti nagu meie praegu? Ma arvan. Eriti kui me usume, et inimloomus ei ole nende tuhandete aastate jooksul palju muutunud. See tõi mind mõttele, et meie omaga paralleelselt on nihkunud aegruum, mida asustavad meiega sarnased, kuid mitte päris samasugused inimesed. Geograafiliselt asuksid nad samas kohas, kus me praegu oleme, kuid ajalisel teljel võiksid nad seista ükskõik kus. Nende füsioloogia ja käitumine näivad tuttavad, kuid me ei saa öelda, et me neid mõistame. See vastuolu tekitab meie vahel lõhe ja aitab avada akna Sisekosmos-e sürrealistlikule maastikule. Maastikule, mille keskkond ühendab unenäolisuse ja realismi ning paigutab inimesed just sellesse geograafilisse punkti, mis oma olemusega on mind kui autorit suuresti määratlenud. Et rõhutada keskkonna tähtsust, sai maastik ilma inimesteta eraldi teemaks "Sisekosmos", mille olen tinglikult nimetanud Päikesepunktideks. vaatamata vastuoludele tunneme ka "Sisekosmos" elanike seas ära meile tuttavad emotsioonid.
Võib-olla on neist kõige paremini äratuntav mure. Mure enda, oma kaaslaste ja keskkonna pärast. Ühel pool on mees, kes embab õrnalt maailma viimast taime; teisel pool on kaunis ürgpaar, kes on põimunud ühtseks skulptuurseks vormiks, nüüdseks puhkab oma kunagises kujuteldavas voodis. See on ka üks väheseid fotosid, millel on tugev side inimeste vahel, samas kui enamikul piltidel võivad nad olla väga üksi, isegi teiste seas. Me ei saa kunagi täpselt teada, mida Orson Welles mõtles oma kuulsa lausega "Me sünnime üksi, me elame üksi, me sureme üksi", millele ta lisas: "Ainult oma armastuse ja sõpruse kaudu saame hetkeks luua illusiooni, et me ei ole üksi". Näitus on valminud koostöös Kultuuripartnerluse SA-ga, mida toetavad Mart Habakuk, Jüri Käo ja Indrek Prants, suur tänu kõigile modellidele ja abilistele!!!
Eksponeeritud teosed on trükitud ja vormistatud Artproof
Soundtrack'i poolt: Sven Sosnitski
