IGAPÄEVA VÄIKE ELU 2023
Ave Palm & Helle Ly Tomberg

„Hommik on päeva noorus: kõik on rõõmus, värske ja kerge, me tunneme end tugevana ja
valdame täiesti kõiki oma võimeid. Hommikut ei tule hilise ülestõusmise läbi lühendada ega
vääritute toimetuste või kõneluste peale raisata, vaid teda peab vaatlema kui elu kvintessentsi
ja teatud määral pühaks pidama. Õhtu seevastu on päeva vanadus: me oleme õhtul roidunud,
lobisejad ning kergemeelsed. Iga päev on väike elu, iga ärkamine ning ülestõusmine väike
sünd, iga värske hommik väike noorus ja iga sängiminek ning uinumine väike surm.“
                                                                                                                Arthur Schopenhauer “Elutarkus”


Järjest enam leiame end küsimas, kas tõesti on juba uus nädal, uus esmaspäev, uus reede, uus
pühapäev. Päevad on täidetud kõiksugu infoga ja info jälgimise vajaduse survega. Millal on
aga aeg iseendale, millal on hetk, kui end kõigest välja lülitada ja päriselt hinnata momenti,
milles parasjagu oleme? Otsisime neile küsimustele vastuseid Saaremaal Okapi galerii
loomemajas maikuus veedetud residentuuris. Hindasime elu andva valguse kaunidust ruumis
ja looduses ning jälgisime eluringluse lõputut kulgu. Süvenesime ühe aja maha võtmist
pakkuva tehnika – tsüanotüüpia – ja selle eeltingimuse – valguse – olemusse.
Kevadiselt värskes looduses liikumine pakub rikkalikult võimalusi panna tähele elu tärkamist
enda ümber – pungade praksumine järjest tihedamalt rohelusest pakatavas metsas,
munakoored teepervel ja alusmetsa pooleldi uute väikeste taimede, pooleldi eelmise aasta
risuga täidetud maastikul, rohke linnulaul, kõiksugu värvilised ja sulelised linnud ning
kevadiselt askeldavad loomad, kes kalpsavad metsateel. Kõige selle ellu ärkamise ja
elurikkuse õitsengu keskel on aga tunnistused surmast ja lagunemisest – üldisest maastikust
eredalt silmatorkavad linnu- ja loomaluud, valged, pruunid ja värvikirevad, suuremad ja
väiksemad suled ja korjused. Ning muidugi munakollasest tilkuvad munakoored, mille puhul
on ilmselge, et keegi on elu alguse karmilt ja konkreetselt lõpetanud. Mida kauem end
seesuguse looduse rüppe anda, seda enam on tunda, kuidas säärane elu kulgemise rütm tulvil
janust ärkamist kõrvutatuna kurbliku kuid paratamatu lagunemise ja surmaga pakub rahu ja
lohutust ning võimaldab üle pika linnas veedetud aja pisut hingata ning oma igapäeva üle
järele mõelda. Seesugune oli näituse algimpulss. Kevadine tärkamine on nüüdseks aga
maabunud sügiseseks lagunemiseks, looduse rahunemiseks. Päevade pikenemise asemel
näeme valgust järjest vähem. Looduse tärkamise asemel langevad ja lagunevad lehed ja
raaguvad puud. Pikka aega kestnud loomeprotsess on jõudnud kevadisest ideede ärkamise
avarusest sügisesse pingestatud konkretiseerumisse.
Näitusel „Igapäeva väike elu“ on püütud elu kulgemist eelkõige tsüanotüüpia tehnikas
paberitele, keraamilistele plaatidele, klaasidele ja kangale valmistatud fotode ja
fotogrammidega esile tuua. Materjalivalikud peegeldavad kunstnike residentuuris veedetud
igapäeva - selles peitus keraamiliste plaatidega kaetud lagunevaid seinu, katkiseid ja terveid
aknaklaase, paberitel ja linikutel valminud fotogramme.
Galeriis nähtav looming pakub võimalust süveneda mõtisklusse inimese igapäeva olemusest.
Selles on planeerimist, ootusi, värskust, enda võimete kõrghetkel lainetamist, aga ka
ootamatust, muret, väsimust. Ses peitub nii rõõm lähedastest inimestest kui samuti mure
nende pärast. Tahte, soovide ja ootuste sünd ning jaksu, süvenemisvõime, ideede surm.

Ave Palm on mitme meediumi vahel orienteeruv visuaalkunstnik, kes ammutab
inspiratsiooni looduse rohkem või vähem abstraktseist ja obskuurseist nähtustest, igapäeva
iseärasustest ning varemete poeesiast. 2022. aasta sügisel ilmus fotokunsti looming ajakirjas
Kahekesi said nad läbitud oma projekti Okapi Kunstiresidentuuris Saaremaal.
Tsüanotüüpiatehnikaga tegelemist kajastati 2023. aasta sügisel kultuurisaates OP
ning 2024. aasta alguses tuleb koos Helle Lyga tsüanotüüpia näitus Telliskivi väligaleriis.

Helle Ly Tomberg on õppinud Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes. On
tudeerinud ka eesti kirjandust ja kunstiajalugu. Loomingus huvitub igapäevaelu poeesiast ja
kaootilisusest. Uurib oma teostes foto, video ja teksti abil isikliku narratiivi loomist, looduse
ja tehnoloogilise ühendumist ja vanast uue loomist, olgu see ühendumine siis kas materjali-,
idee- või meediumipõhine. Viimastel aastatel on osalenud mitmetel näitustel üle Eesti ja
tegelenud peamiselt kirjutamise ja fotograafiaga. Alates 2022 aastast on suurenenud huvi
tsüanotüüpia tehnika vastu, mis väljendus mitmes näituseprojketis.