/ ALAN PROOSA

kunstniku autoportreede seeria Ootus

Seeria Ootus koosneb autoportreedest, milledes Proosa tegeleb osaliselt soolise identiteediga, androgüünsusega, meheliku ja naiseliku suhte ning kooskõlade ja sümbioosidega. Argine, reaalne versus üleeluline. Inimlik igatsus. Lootus. Naiivsus. Iroonia.

*Me kõik ootame otseselt või kaudselt midagi või kedagi.
Mõned ootavad, et asjad muutuvad, et nad algaksid või lõppeksid ära. Õiglust, kõrgemat lendu,
valgust, armastust, kedagi, kes mõistab. Midagi enamat.
Me ei saa sinna midagi parata.
Isegi need, kes on lootusest loobunud, ootavad ikkagi.
Vältimatut. Saatuslikku.
Või väikeseid asju, mis loevad.

Olen varasest noorusest saati tajunud, et binaarne, traditsiooniline sugude mudel, klassifitseerimine ei ole minu jaoks olnud väga sobiv. Tulnud siia ilma mehena, olen palju oma elus siiski tundnud, et võib-olla oleks olnud õigem ja parem sündida naisena, kuigi ma ei tunne, et olen oma hingelt ja tunnetuselt ka täielikult naine. Asetsen sel skaalal, maskuliinne-feminiinne, kusagil vahepeal, kord rohkem ühele või teisele poolusele kaldudes.

Me elame 21. sajandil ning globaliseerumisest lähtuvalt muutub maailm üha väiksemaks, teisalt aga on ta ka järjepidevas avardumises. Transsoolisi või siis ebatüüpilise soolise identiteediga inimesi on alati olnud ja saab olema ka edaspidi, sageli on nad ent senini marginaliseeritud staatuses ja perifeeriasse "surutud". Jätkuvalt ei taheta neid aktsepteerida ega tunnustada. Samas on aga nt. paljudes traditsioonilistes kultuurides omanud transsoolised inimesed sageli austusväärset shamaani staatust ja vastavaid võimeid.*


Lisainfo saamiseks kirjuta meile