/ KAUPO KIKKAS

Fotoseeria Treescape

Olen aastaid otsinud viisi, kuidas kujutada puud. Puud, mille defineerimiseks
piirdume pelgalt bioloogilise klassifikatsiooniga. Puud, mis on kõige
iseenesestmõistetavam osa meid ümbritsevast ruumist. Ning ometigi on mul tunne, et puu on midagi hoopis enamat.

Proovides seda tunnet kirjeldada, avastasin, et selle jaoks ei ole sõnu olemas. Lihtsalt ei ole ja kõik. Seetõttu olen proovinud juba aastaid seda kaamera abil kujutada.
Andes mõtetele vaba voli, lootes, et silmad ja käed suudavad kaamera abil rohkem kui meile õpetatud täpselt reglementeeritud leksika. Ma ei ole puukallistaja, esoteerikahuviline ega ka eriti usklik, ometi metsas seistes on see defineerimatu tunne taas kohal ja mu soov seda kirjeldada endine. Mind aitasid palju Herman Hesse ja Valdur Mikita tekstid, õigemini isegi mitte tekstid ise, vaid autorite sarnane soov kirjeldada tunnet, mida kirjeldada ei ole võimalik.

Vanadel tuules halliks tõmbunud laudadel on mu silm peatunud nii kaua kui seda mäletan, olen vanu rehetaresid ja võrgukuure alati suure armastusega vaadanud. Kuigi see puu, kellest on saanud vahepeal hoone, on bioloogilises mõttes sada aastat surnud, näen ma pragunenud mustrilist lauda vaadates lugu, mis on kestnud pikalt üle inimpõlve.
Kasutan sellist puitu ka oma töödes - esimese saja aastaga sai puu täiskasvanuks, teise sada veetis tare seinas ja nüüd, kui hoone on lagunenud ja selles paigas algamas looduse uus eluring, olen korjanud ma vana puidu üles ja andnud sellele osa oma loos. Et rõhutada olulist ja taandada pildilt võimalikult palju looduskeskkonda, olen valinud klassikalise mustvalge meediumi. Piltidel on palju faktuuri ja mustridünaamikat ning mitmeid topeltekspositsioone.

“Treescape” seerias on tänaseks üle 30-ne eriformaadilise töö, mis on saadaval limiteeritud tiraažis eksemplaridena, millede puidu osa on alati unikaalne.